Oleme rõõmsad, et Blue Cat valiti nende hulka, kel võimalus osaleda animatsiooniproffidele mõeldud rahvusvahelise ürituse Anima Campus Tallinn töötubades ning loengutes.
Rõõm oli kohata ka kolleege, kes väikestes animatsioonifirmades tegutsevad ja kellega sai toimuva üle mõtteid vahetada. Esmakordselt said ju kokku animaatorid erinevatelt aladelt – joonistuslaua taga klassikalist animatsiooni loovad kunstnikud, erinevaid programmiparameetreid kruttivad arvutianimatsiooni tegijad televisiooni-, telereklaami- ja veebirindelt ning muidugi filmistuudiotest. Kohati tundub, et kommertsanimatsioon on suhteliselt noore haruna meie loovtööstuses läbi tegemas neid samu arenguetappe, mis toimusid veebimaastikul mõned aastad tagasi. Selles mõttes oli crossmedia valdkonna animaatoritele kindlasti inspireeriv Nick Dorra ettekanne Rovio vihastest lindudest.
Siski kõige huvitavamaks kujunesid stop-motion teemadega ettekanded ja töötoad. Käsitsi tehtud filmid on omaette väärtus, mis ei sarnane eriti enam nendega, mida me lapsepõlves võib-olla vihkasime.
Nukufilmitegijad esitlesid pöörast kannatlikkust, millega nad oma imepäraseid animatsioone teevad. Ühe freimi kättesaamiseks tuleb mõnikord hulk vaeva näha, kõik peab olema stabiilne ning miski ei tohi võtte ajal kontrollimatult paigast nihkuda. Ühes sekundis on 25 freimi ja nii see aeg läheb…
Mark Shapiro esitles Coraline stop-motion tehnikat läbi paljude näidete.
Arvutianimatsioonina näivas nukufilmis kasutati erinevate ilmete saamiseks arvutis 3D-programmis modelleeritud nägusid, mis olid 3D printeriga väljaprinditud ning siis animeerimisel nuku näo külge paigaldatud. Kuigi see näeb välja “nagu päris” ja tehnoloogiliselt nutikas, on nendes tegelaste näoilmetes siiski arvutianimatsioonile iseloomulik tehis-esteetika, mis on tuttav PIXAR-i filmidest ja ei suuda võistelda tõeliselt päris asjadega nagu dekoratsioonid ja riided samade tegelaste seljas.
Tõeline XXXXXXS kampsun, samas mastaabis riideid on võimelised tegema tegelikult ka Nukufilmi inimesed Eestis :)
Kui Nukufilmi puhul on filmi tegemine tajutav kui elustiil, siis Joonisfilmi külastusest tekkis tahtmatult küsimus, miks sellist filmi nagu “Lotte” loovad stuudioinimesed pole väärt paremat inventari, suuremaid kuvareid ja ergonoomilisemaid töötoole. Kontrast reklaamiagentuuridega, kus töötajate töötingimused on palju paremad ja kus samas luuakse vaid ajutisi väärtuseid, oli silmnähtav. Seda enam, et erinevate toodete arv, millel juba Lotte kaubamärk peal, on aukartust äratav ja ei piirdu kasvõi peagi valmivat 4D filmi silmas pidades ainult šampoonipudelitega.
Uutest esilinastusele tulnud animafilmidest meeldisid meile Ülo Pikkovi “Keha mälu” ja Rao Heidmetsa “Prohveti sünd…?”
“Keha mälu” puhul olime aasta tagasi Animateegi üritusel näinud autori esinemist oma tollal veel valmimisjärgus oleva filmi teemal. See autoripoolne jutustus moodustas tookord pimedas kinosaalis animatsiooniga terviku. Tundus, nagu osa autori isiklikust kommentaarist läheb filmi, st muutub filmi koostisosaks. Tõenäoliselt on selle filmi tähendus vaatajale ilma kommentaarita kuidagi teistsugune ja vabaks jääb rohkem tahke, mida tõlgendada ja sellest on veidi kahju. Aga see eksperimentaalsus ja samal ajal ka dokumentaalsus ja ajatelje lõikamine ning külmutamine samaaegselt mõjusid tänu autori kommentaarile kuidagi võimsalt. See lihtsalt lõikas seda valusamalt.
Filmi “Prohveti sünd…?” sisu on kataloogi tutvustuses kokku võetud järgmiselt: “Inimene on oma ettekujutuse ori. Sellest pääseb välja pikka ja keerulist teed pidi, mis eeldab head mälu.” Kuid seal filmis on midagi palju olulisemat veel. Kasvõi need äratundmismomendid praeguse, veel sõnastamata kummalise olevikuga. Iseenda nahast väljapugemine ja muud metafoorid mõjusid värskelt ja üllatavalt. Tähenduste kihi tõttu ei peakski visuaalile tähelepanu pöörama… kuigi ka see oli omas võtmes suhteliselt äge…
Suur tänu Heilika Pikkovi meeskonnale, kes suutis vajaliku ja hästi organiseeritud ürituse korraldada!