Sel kevadel juba 15. korda toimuv Barcelona disainfestival OFFF alapealkirjaga “Finally Fucking Fifteen!” oli teisme-juubeli hõnguline. Spetsiaalselt selleks festivaliks loodud visuaalidentiteet, väikesearvulise tiraažiga festivaliraamat ja temaatilised lavastatud vaheklipid on nii laiapõhjalise tähendusega, et inspireeriksid mistahes visuaalvaldkonna loovtöötajat. Eriti mõned väga siirad esinejad, kes rääkisid oma loomingust läbi isikliku elu näidete. Väga tuttavad olukorrad, humaansed väärtushinnangud, üllatavad tehnilised lahendused (Bradley G Munkowitz – appi, ta istus mu kõrval!!!). Tabasin end palju kordi lihtsalt mõttelt, et näe, samad probleemid on ka väga kuulsatel tegijatel ja kuulsate projektide juures. Tänasin õnne, et olin usinalt koos lastega viimastel talvedel kinos käinud ja enamuse parimatest visuaalefektidega ulmefilmidest tervikuna juba ära näinud. Selgitused nende tootmise telgitaguste kohta olid nüüd enam hoomatavad. Ja veel… Sa ei pea olema suur, et teha suuri asju maailmakuulsate brändide heaks. Kui meil eelistatakse võimalusel suuri reklaamiagentuure, siis läbi esinejate ettekannete võis näha, et kuulsaimad suurkorporatsioonid on klientidena tegelikult avatud ka ühe-kahe inimesega loovfirmadele – eeliseks on originaalsus, värske mõtlemine ja loojate motiveeritus. Üldse ei imesta – õigesti teevad! Tee ausalt ja hästi – see loeb. Kui sa ei oska oma ettekandes kassipilte näidata, siis pole sa võib-olla kõige parem esineja.